17. #vatniksoupEE. Tutvustan teile Aleksandr Tšaplõginit, kes on tuntud pikaaegse venekeelse linnameedia peatoimetaja ning keskerakondlasest riigikogu liikmena.

Vaatleme klassikalist inimtüüpi, keda ajab kõige rohkem närvi küsimus “Kellele kuulub Krimm?”

🧵

Tšaplõgini skandaalide ajalugu ulatub läbi dekaadide.

Aastal 2006 kujutas Tšaplõgin keskerakonna venekeelses trükises toonaseid poliitikuid natsidena, süüdistas neid "vale" ajalookäsitluse levitamises.

Võite aimata, milline on Tšaplõgini "õige" arusaam ajaloost.

Seejärel kommenteeris Aarne Rannamäe, et Tšaplõgin vallandati AKst omal ajal “Eesti riigi vastu töötamise eest”. Rannamäe oli üllatunud, kui Tšaplõgin valiti juhtima ETVs kakskeelsest saadet „Unetus/Bessonnitsa“.

Sealt lahkus Tšaplõgin, sest kandideeris valimistel.

Kuid poliitikas kukkus ta esialgu läbi. Ta jätkas ajalehtedes.

2007. aasta pronksiöö üks ajendeid oli väärinfo monumendi teisaldamise kohta venekeelses kohalikus meedias.

Tšaplõgin toonase Vesti Dnja toimetajana mängis siin olulist rolli.

2011 ütles Tsaplõgin, et Eesti vene vähemuse olukorra kõrval mõjub Lõuna-Aafrika apartheid ihaldusväärsena.

Selliste arusaamadega oli ta sobilik tööle keskerakondlikusse linnameediasse.

Stolitsa peatoimetajaks sai ta 2013.

2014. aasta Krimmi sündmuste tuules kirjutas Tšaplõgin Stolitsa juhtkirjas(!):

„Ühendades Krimmi Venemaaga, juhindus Putin ei millestki muust kui Venemaa riiklikest huvidest, mis on tema kui presidendi otsene kohus.”

Sotsiaalmeedias oli Tšaplõgin avatum.

"Ma ei ole valmis tasuma makse, et Kiievi huntad saaksid tappa Donbassis minu hõimlasi."

Ta nimetas ukrainlasi läbivalt solvavalt “khokholideks” ja natsideks.

2015. aastal võitlesid Savisaar ja Simson Keskerakonna esimehe koha nimel.

Tšaplõgin kiitis Stolitsa arvamusloos, et Savisaar on nimetanud Krimmi referendumit legitiimseks.

Ta nõudis aru - kuidas on lood Simsoniga?

Hea meenutus, kui tagurpidi meil siin asjad käisid.

2018. aastal õnnitles Tšaplõgin Putinit presidendiks saamise puhul.

Trollib ta Putini imidžiga tihti justnimelt seepärast, et tema isik eestlasi väga häirib. Aga ma ei näe selles meemimises erilist kriitikat Putini suunas. Pigem vastupidi.

Tšaplõgin ütleb, et ta pole Putinist, vaid on Eesti patrioot. Putinit ta vahel ka kritiseerib. Kuid low key on siin selge respekt.

Nt kiidab Tšaplõgin Putini intervjuu andmise ja oraatorlikke oskusi, umbes nagu Varrogi.

Veel 18.01.2022 levitas Tšaplõgin väärinfot, kuidas venelased tõmbuvad Ukraina piiri tagant tagasi ja kogu operatsioon oli vaid hoiatuseks “Kiievi agressiivsete tegude eest Donetskis ja Luganskis”.

Kasutab lühendeid DPR ja LPR, rõhutades seeläbi nende “iseseisvust” .

Venemaa propagandaportaalid, nt Baltnews ja Regnum on tsiteerinud Tšaplõginit oma sadakond korda läbi viimaste aastate. Tema suu läbi Venemaa propagandasüsteem elu Eestis defineeribki. Eriti veel, et tegu on parlamendiliikmega.

Need tekstid nopitakse ta sotsmeediast.

Tšaplõgin läheb iga kord närvi, kui keegi julgeb öelda, et nõukogude liit oli sitt aeg.

Ta ei nõustu, et nõukogude liit oli okupatsioon.

See on tema nn õige ajalookäsitlus.

Tänapäeval on Tšaplõgin eelkõige populist-demagoog. Whataboutism ja ühiskonna valukohad on tema põhirelv. Nõnda on teda ka raske süüdistada “Kremli jutupunktide” levitamises.

Miks aitame Ukrainat, kui ise vaesed? Miks relvad? Vajame rahu, mitte provotseerimist!

Nõukogude mälestusmärgid; venekeelne haridus; õigeusk; äri venemaaga ja sanktsioonid; diplomaatilised suhted Venemaaga; ukrainlaste abistamine - ei ole keeruline arvata, mis on tema arvamused sellistes küsimustes.

Tõsi, eksisteerib kaks Tšaplõginit. See, kes ta oli enne täiemahulist sõda Ukrainas ja see, kes oli pärast.

Aga kui tahate Tšaplõgini närvi ajada, siis küsige temalt “kellele kuulub Krimm?”

See küsimus häirib teda väga.

Vb seepärast, et me ju teame, mis on tema vastus.